Everesti rohelised saapad

Mount Everesti ekspeditsioon, maailma kõrgeima lumiste tippude vallutamine, on paljude mägironijate eluunistus. Mägironimise entusiastid tahavad vähemalt korra elus Mount Everesti tipus seista, kuna see on selle kauni lumiste kuplite vallutamise spordiala tipp.

Siiski ei ole nii, et mägironijad, kes tahavad maitsta võitu maailma kõrgeimal mäel, on oma katsetes alati edukad. Paljud neist mägironijatest, kellel on selle hiilgava tipu vastu lakkamatu armastus, on ka viimase hingetõmbe selle nõlval teinud – selline on lugu Everesti rohelistest saabastest.

Tsewang Paljor ehk Everesti rohelised saapad on üks populaarsemaid surnukehi Everestil, mis lebab mäe peamisel ronimisrajal. Tema mäenõlval lebav surnukeha tekitab küsimusi mägironimispraktika eetika ja vastuoluliste moraalipõhimõtete kohta.

Everesti nõlvadel maamärgiks olnud Everesti rohelistel saabastel on traagiline taustalugu, kirglik süda, armastus kõrguste vastu, püüdlus perekonna eest hoolitseda ja isamaalised põhjused - see on suurepärase loo kogum, millel pole õnnelikku lõppu.

Kes on Everesti rohelised saapad ehk Tsewang Paljor?

Everest Green Boots ehk Tsewang Paljor sündis 10. aprillil 1968 India väikeses külas nimega Sakti, mis kasvas üles mägede ja küngaste lähedal. Talle meeldisid alati kõrgused ja põnevus. Pärast täiskasvanuks saamist liitus ta Indo-Tiibeti piiripolitseiga, kuid ta ei lakanud kunagi igatsemast lumiste mägede järele.

Siis avaneski tal võimalus osaleda India 1996. aasta Everesti ekspeditsioonil . Kuna ta oli juba mitmele mäetipule roninud ja innukas kaljuronija, valiti selle ajaloolise ekspeditsiooni jaoks välja Everesti rohelised saapad ehk Paljor.

Tema ema ei tahtnud, et ta 1996. aasta Everesti ekspeditsioonile läheks

1996. aasta Everesti ekspeditsioon oli Indo-Tiibeti piirivalvejõudude jaoks au ja uhkuse küsimus ning nad valisid ekspeditsioonile ainult parimad kandidaadid. Everesti Rohelised Saapad ehk Tsewang Paljor oli noor Ladakhi põliselanik, täis entusiasmi ning tuntud oma jõu ja vapruse poolest.

Tegelikult oli ekspeditsiooni juht Mahendra Singh just nendel põhjustel Paljori ekspeditsioonile valinud. Kuid tema ema ei tahtnud, et ta sellele ekspeditsioonile läheks. Algselt varjas India mägironija oma ekspeditsiooni üksikasju perekonna eest, kuna tahtis uudist jagada alles pärast edukat katset.

Kuid uudis 1996. aasta Everesti ekspeditsioonist jõudis lõpuks tema ema Tashi Angmo kõrvu ja ta anus teda mäkketõusust mitte tegema. Kuid Paljor, kes lootis pärast seda ajaloolist saavutust oma perele kasu tuua, ei kõhelnud oma otsusest.

Paljori vastus emale, kes anus teda mitte nii ohtlikule ekspeditsioonile minema, oli

"Ma pean"

Everesti roheliste saabaste meister ehk Tsewang Paljor oli kindel, et selle ekspeditsiooni edu toob perekonnale kasu ja ta saab neid veelgi rohkem toetada. Kuid ta ei osanud aimatagi, et tema ambitsioonidest ja unistustest tulvil süda, mis oli täis perele mugavust, hukkub koos temaga mäe reetlikel nõlvadel.

Viimane inimene, kes Paljori nägu nägi, oli tema vennanaine Namgyal, kes tuli teda enne 1996. aasta Everesti ekspeditsiooni Delhisse saatma.

Kuidas Everesti rohelised saapad surid?

1996. aasta Everesti ekspeditsiooni Indo-Tiibeti piiripolitseisse kuulusid ülemkonstaabel Teswang Paljor, asejuht Harbhajan Signh, Subedar Tsewang Samanla, Lansnayek Dorje Morap ja komandant Mahendra Singh.

Saatuslikul päeval, 10. mail 1996, rühkis India ekspeditsioonimeeskond tippu. Umbes kell 17.45 teatas Subedar Tsewang Samanla raadio teel ekspeditsiooni juhile, et ekspeditsioonimeeskond, kuhu kuulusid tema, konstaabel Tesang Paljor ehk Everesti rohelised saapad ja Lasnayek Dorj Morap, olid mäe tippu edukalt jõudnud.

India ekspeditsioonimeeskonna esimest edukat vallutamist maailma kõrgeimal mäel põhjaküljel tähistati nii mäel asuvates laagrites kui ka pealinnas Delhis.

Kui Indo-Tiibeti piiripolitsei ekspeditsioonimeeskond aga laskus oma teekonnal IV laagrisse, tabas mäel viibinud mitut ronimismeeskonda surmav lumetorm . 10. mai 1996 osutus mägironimise ajaloo üheks süngeimaks päevaks, kuna surmav lumetorm tabas mäe mitut lõiku, tappes 8 mägironijat ja paljud said vigastada.

Sel päeval langesid katastroofilise lumetormi ohvriks Indo-Tiibeti piiripolitsei ekspeditsioonimeeskond, Rob Halli juhitud Adventure Consultanti ekspeditsioonimeeskond, Scott Fischeri juhitud Mountain Madnessi meeskond ja Waianese ekspeditsioonimeeskond.

See surmav lumetorm pillutas mägironijad üle kogu nõlva ja lõksutas paljud isegi Everesti „surmatsooni“, kus nad oma viimase hingetõmbe võtsid. Everest Green Boots ehk peakonstaabel Teswang Paljor oli üks selle hävitava lumetormi ohvritest.

Everestil kella kahe reegli eiramine

Kui sul on Mount Everesti ekspeditsiooniga mingisugunegi kokkupuude, siis oled ilmselt vähemalt korra kuulnud Everesti kella kahe reeglist. See on absoluutne reegel maailma kõrgeima mäe vallutamisel, mida iga mägironija peaks austama.

Aga mis täpselt on see kella kahe reegel Everestil ? Noh, kui mägironijad püüavad vallutada maailma kõrgeima lumise tipu 8,849 meetri kõrgusel 7,950 meetri kõrguselt IV laagrist, peaksid nad seda tegema enne kella 14.00.

Juhul kui nad ei suuda tippu kella 2-ks jõuda, peaksid nad reegli kohaselt turvalisse kohta tagasi pöörduma ja järgmisel korral tippu ronimist proovima. Üldiselt on kaks põhjust, miks iga Everesti ekspeditsioonil osalev mägironija peaks seda reeglit järgima.

Esiteks on Everesti surmatsoon väga riskantne lõik ja üks raskemini ületatavaid takistusi, seega ei soovitata mägironijatel surmatsoonis viibida kauem kui 16–18 tundi . Teie keha hakkab Everesti surmatsoonis sõna otseses mõttes lagunema, suredes aeglaselt minut minuti ja rakk raku haaval.

Mis puutub teise põhjusesse, siis tippu ronimine võtab aega umbes 7–9 tundi ja mägironijad ronivad piiratud varustusega. Seega, kuna tunnid ja varustus on õigesti arvestatud, arvestades ronimisaega, tähendab tippu ronimine pärast kella 2 hasartmängu surmatsoonis piiratud varustusega.

Eriti ohtlik on see, kui mägironijatel saavad hapnikuvarud otsa; kui nad ei suuda pimedas laagrisse tagasi jõuda juba väsinud keha ja madala hapnikuvaruga, eriti surmatsoonis, tähendab see, et surm on vältimatu.

Sel saatuslikul päeval sattusid Everesti roheliste saabaste liikmed ehk Paljor sarnase olukorra otsa. Indo-Tiibeti piiripolitsei ekspeditsioonimeeskond alustas oma põhjapoolsest laagrist hilja. Enamik mägironijaid lahkus laagrist enne kella 2 öösel, kuid Everesti roheliste saabaste ekspeditsioon alustas oma ronimist umbes kell 3.30.

Kuigi Everestil kehtiva kella kahe reegliga hästi kursis oldi, jätkas Everesti roheliste saabaste meeskond tippu pürgimist. Hilja alustanud ronimismeeskond teadis, et nad ei jõua soovitatud ohutul ajal tippu, kuid nad jätkasid siiski tippu pürgimist.

Palve tippkohtumisele ekspeditsioonimeeskonna juhiga kaasa aidata vaatamata hilistele tundidele

Tiibeti piiripolitsei ekspeditsioon põhjast, Tiibeti poolelt, mis on vähem lund täis kui lõunapoolne marsruut Nepali poolelt, kuid mida peetakse oluliselt raskemaks kui alternatiivset marsruuti.

Kuigi Everesti roheliste saabaste ekspeditsioonimeeskond alustas tippkohtumise päeval hiljem, läbisid nad üllataval kombel pika vahemaa, et hilinenud algust tasa teha. Indo-Tiibeti piiripolitsei ronimisreisi juht Mahendra Singh oli mägironijale rangelt käskinud Everestil kella 2 reeglit järgida ja mitte jätkata ronimist, kui nad jäävad kella 14.30–15.00 maha.

Alguses olid kõik juhistega nõus, kuid arvestades hilist algust ja mäenõlvadel läbitavat vahemaad, teadis ekspeditsiooni juht eellaagris, et tema ronimismeeskond ei jõua tippu ohutuks ajaks.

Seega otsustas ta oma ekspeditsioonimeeskonna tagasi tõmmata, peatades ronimise sel päeval ja proovides mõnel teisel päeval. Asejuht Harbhajan Singh, kes ronis koos kolme Ladakhi mägironija Teswang Paljori, Dorje Morapi ja Tsewang Samanlaga, oli mägironijatest kaugel maas.

Kui kolm Ladakhi mägironijat, sealhulgas Everesti roheliste saabastega mägironijad, üritasid hilinenud algust tasa teha, olid nad peaaegu asejuhi lumise tolmu sisse jätnud. Juhiseid arvesse võttes andis Harbhajan Singh mägironijatele märku tagasi tõmmata, kuna seda ei peetud ohutuks.

Asejuht üritas Ladakhi mägironijatele märku anda, et nad taganeksid, kuid pole selge, kas nad ei näinud signaali või ignoreerisid tippu pürgimist, kuna nad lähenesid maailma tipule. Teisest küljest ronis Harbhajan Singh, kes oli ronimise ajal külmakahjustusi saanud , laagrisse, kuna oli ilmne, et meeskond ei jõua tippu enne kella 3.

Samal ajal kui Ladakhi mägironijad olid oma tõusuteel, võttis Subedar Tsewang Samanla kell 3 ühendust ekspeditsiooni juhi Mahendra Singhiga eellaagris, paludes luba tippu ronimist jätkata. Ekspeditsiooni juht aga riskitegureid arvestades keeldus palvest ja käskis ronimismeeskonnal ronida alla turvalisse laagrisse.

Ilmaolud olid aeglaselt halvenema hakanud, kuid kolm Ladakhi mägironijat nõudsid luba tippu ronida, kuna see oli nüüd käeulatuses. Sellegipoolest palus ekspeditsiooni juht mägironijatel mitte liiga enesekindlad olla ja enne päikeseloojangut laagrisse tagasi pöörduda.

Kuid sel hetkel ulatas Subedar Tsewang Samanla raadio Everesti rohelistele saabastele ehk Teswang Paljorile, kes palus ekspeditsiooni juhilt taas luba mäe tippu ronimiseks. Ja ühendus katkes ootamatult.

Kas see oli tippkohtumise palavik?

Eufooriline seisund ehk tippu tõusmise palavik on üks ohtlikumaid seisundeid, kus mägironijaid haaravad tugevad emotsioonid, et nad tipule lähenedes jälitusretke jätkaksid.

Eriti ohtlik on see maailma kõrgeimatel tippudel, kus on suured "surmatsooni" lõigud. Kui mägironijaid haarab tugev tunne tippu pürgida, siis on nad tavaliselt tuntud selle poolest, et eiravad ohutusnõudeid ja isegi keskkonnategureid, kuna tipp tundub käeulatuses olevat.

On olnud mitu sellist juhtumit, kus mägironijaid valdavad emotsioonid sedavõrd, et nad eiravad isegi olulisi ohutusprobleeme. Varude otsa saamine, marsruudilt kukkumine, väsimusest tingitud liikumisvõimetus jne on vaid mõned murettekitavad tagajärjed kõrgele ronimisele, tippu jõudmise palavikule.

Vaatamata ekspeditsiooni juhi Mahendra Singhi käsule , tema selgele juhisele mitte jätkata tippu pürgimist pärast kella 14.30–15.00 ja selgelt halvenevatele ilmastikutingimustele jätkasid kolm Ladakhi mägironijat mäe tipu poole pürgimist, kuna tundsid, et see on käeulatuses.

Ka Indo-Tiibeti piiripolitsei ekspeditsiooni liikmed jõudsid edukalt tippu, jäädvustades oma nime mägironimise ajalukku kui esimese India ekspeditsioonimeeskonna liikmed, kes ronis edukalt Mount Everestile Tiibeti poolelt.

Subedar Tsewang Samanla võttis kell 17.45 ühendust ekspeditsiooni juhi Mahendra Singhiga eellaagris, jagades uudist kolme Ladakhi mägironija edukast tippu jõudmisest. Ekspeditsiooni juht jagas rõõmsat uudist Delhiga ning pidustused algasid nii mäenõlvadel asuvates laagrites kui ka sõjaväekvartalites üle kogu India.

Kuid äkki varjutasid rõõmuhõisked ja rõõmuhüüded mure ja ahastus, kui ekspeditsioonimeeskond sai teada, et mäe mitut lõiku oli tabanud katastroofiline lumetorm. Indo-Tiibeti piiripolitsei ekspeditsioonimeeskond kaotas kontakti kolme Ladakhi mägironijaga, kes olid just Tiibeti poolelt edukalt maailma kõrgeima tipu vallutanud.

Abi palumine Jaapani ekspeditsioonimeeskonnalt

Pärast seda, kui India-Tiibeti piiripolitsei ekspeditsioonimeeskond kaotas kontakti oma edasiliikuvate mägironijatega, sealhulgas Everesti roheliste saabastega ehk Tsewang Paljoriga, lootis meeskond, et nende mägironijad naasevad turvaliselt. Ladakhi mägironijad olid ka varem politseis teenides eluohtlikest olukordadest üle saanud.

Siiski otsustas ekspeditsiooni juht Mahendra Singh oma ellujäämisvõimaluste suurendamiseks paluda abi Furukawast pärit Jaapani ekspeditsioonilt. Jaapani ekspeditsiooni meeskonna juht Koji Yada võttis Singhi palvel ühendust oma edasiliikumismeeskonnaga IV laagris ja andis neile olukorrast ülevaate.

Jaapani ekspeditsiooni meeskonna juht kinnitas Singhile ka, et nende edasiliikuvad mägironijad aitavad lumetormis kannatada saanud Ladakhi mägironijaid leida ja päästa. Jaapani edasiliikuvad mägironijad lahkusid IV laagrist umbes kell 9 hommikul pärast lumetormi lakkamist 11. mail 1996.

Hiljem teatati siiski, et Jaapani meeskond märkas küll langenud Ladakhi mägironijaid nõlval lamamas, olles tugevalt külmunud, kuid nad ei osutanud mägironijatele mingit abi. Sellest juhtumist sai hiljem rahvusvaheline probleem, kus mägironijate moraal ja inimlikkus seati kahtluse alla.

Iga mees enda eest

Sa ei pruugi selle olukorraga tuttav olla, aga mägironimises on vanasõna „igaüks iseenda eest” üsna kohane, eriti kõrgmäestikus ja ohtlikel nõlvadel. Mägironimine on ohtlik spordiala ja iga mägironija, kes mäge ronib, teab, et olukorra halvenemine võib alata üsna pea.

Ronijad mõistavad ka seda, et ohu korral või maha jäädes on nad omapead. Isegi kaasronijatel on head kavatsused langenud kaaslast aidata, sest riskitegurite tõttu, kui nad hakkavad langenud ronijat hoolitsema ja päästma ilma piisava toetuseta, seavad nad ohtu ka oma elu.

Seega on iga mägironija mägiretke ajal sellest ütlemata reeglist täiesti teadlik. Kui aga kaks Jaapani mägironijat ja nende kolm šerpast ronimisjuhti möödusid pärast lumetormi jäistel nõlvadel laiali hajunud Ladakhi mägironijatest, sai sellest sensatsiooniline uudis.

Edasi liikuvad mägironijad Itsuki Shigekawa ja Hiroshi Hanada, sealhulgas Dorje Sherpa ja kaks teist Jaapani meeskonna šerpa mägironijat, märkasid Indo-Tiibeti piiripolitsei ekspeditsioonimeeskonna edasiliikuvaid mägironijaid, kuid nende eest hoolitsemise asemel jätkasid nad tippu jõudmist.

Hiljem pidas Jaapani ekspeditsioonimeeskond Fukuokas pressikonverentsi, kus nad teatasid ajakirjandusele, et süüdistused on alusetud. Jaapani ekspeditsioonimeeskond teatas, et nad pakkusid lumetormis kannatada saanud Ladakhi mägironijatele nii palju abi kui võimalik.

Nad tunnistasid küll, et nägid tipu lähedal mitut mägironijat, kuid edasiliikuva meeskonna sõnul ei osanud nad öelda, kas nad olid hädas või mitte. Jaapani ekspeditsioon juhtis ka tähelepanu sellele, et Indo-Tiibeti piiripolitsei ekspeditsiooni edasiliikuvad mägironijad surid meeskonna hooletuse tõttu.

Jaapani ekspeditsioonimeeskonna sõnul ei teinud India meeskond mingeid katseid päästa oma mägironijaid, keda eelmisel ööl surmav lumetorm tabas. Indo-Tiibeti piiripolitsei nõuniku sõnul oleks kaks nende ekspeditsioonimeeskonna mägironijat päästa saanud, kui Jaapani mägironijad oleksid neid aidanud.

Everesti rohelised saapad ehk Tsewang Paljor ei olnud kahe mägironija seas, kes olid 11. mail pärast mäge tabanud surmavat lumetormi tipu lähedal nõlvadel laiali pillutatud.

Everest Green Bootsi surnukeha oli kolm aastat kadunud

Pärast seda, kui 10. mail tabas Everesti nõlva mitut lõiku katastroofiline lumetorm, märkasid edasiliikuvad jaapanlased 11. mail 1996 kahte Ladakhi mägironijat. Kuid Everesti roheliste saabaste ehk Tsewang Paljori surnukeha polnud kusagil leitud.

Ilmselt oli Paljor pärast lumetormi meeskonnast eraldumist varjunud väikesesse koopasse surmatsoonis 8,500 meetri kõrgusel. Everesti rohelised saapad hingasid väikeses koopas viimaselt sisse ja roheliselt esile tõstetud mägironimissaabas paistis mäe tippu ronivatele mägironijatele selgelt nähtaval kohal.

Seetõttu sai ta nimeks "Everesti rohelised saapad".

Tippu pürgivad mägironijad pidid sellest mäeosast läbi minema ja kasutasid seda kuulsat surnukeha Everestil sageli orientiirina, et määrata tipu kaugus sellest punktist. Samuti meeldetuletusena, kui ohtlikud ja halastamatud mäenõlvad võivad olla.

Kuid ootamatult, 2014. aastal, kadus Everesti roheliste saabaste surnukeha mäe surmatsoonis asuvast väikesest koopast. Kuna peaaegu iga mägironija tundis seda surmatsoonis asuvat populaarset surnukeha, olid nad mures selle pärast, mis Everesti roheliste saabaste surnukehaga juhtus.

Kuid selgus, et Everest Green Bootsi perekond oli palunud mägironijatel surnukeha mäenõlvadele matta. Kuna surnukehade väljatoomine Everesti surmatsoonist võib olla väga kulukas, algavad päästeoperatsioonid 70 000 USA dollarist ning nagu paljude teiste mägironijate perekondade puhul, palus ka Everest Green Bootsi perekond tema matmist lume alla.

Kuid tema surnukeha avastasid kolm aastat hiljem, 2017. aastal, tippu roninud mägironijad väikese koopa lähedalt, kus ta oma viimase hingetõmbe tegi. Varem olid mägironijad Everesti rohelised saapad koopa lähedal lume alla matnud ja mägironijad, kes tema surnukeha 2017. aastal avastasid, katsid ta samuti lumega austusavalduseks ja selleks, et ta saaks lumega kaetud nõlvadel puhata.